Metsavendlus Eestis

See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2013) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Relvastatud vastupanu Eestit okupeerinud NSV Liidu okupatsioonivõimule
Osa Teise maailmasõjaga kaasnenud NSV Liidu okupatsioonidest Kesk- ja Ida-Euroopas
Toimumisaeg	1940–1941 ja 1944–1978
Toimumiskoht	Eesti
Osalised
NSV Liidu NLKP KK Punaarmee NSV Liidu SARK NSV Liidu RJM NSV Liidu SM NSV Liidu MN ja RJK Eesti Kommunistlik Partei Eesti NSV SARK Eesti NSV SARKi BVVO Eesti NSV RJRK Eesti NSV RJM Eesti NSV RJM osakond 2-N Eesti NSV SM Eesti NSV MN ja RJK Eesti vastupanuliikumine: Haukka grupp, Relvastatud Võitluse Liit jt.
Väejuhid või liidrid
ÜK(b)P KK/NLKP KK sekretär Jossif Stalin Nikita Hruštšov EKP KK I sekretär Nikolai Karotamm EKP KK I sekretär Johannes Käbin Leo Talgre, Ustav Toom, Ants Kaljurand August Sabbe Elmar Ilp Erich Jerlet Erik Varrak Endel Redlich Jaan Roots Arnold Leetsaar

Metsavendlus Eestis oli Eesti Vabariigi taastamist toetavate ja ennast NSV Liidu repressiivpoliitika eest varjavate inimeste relvastatud võitlus Nõukogude võimu vastu Eestis aastatel 1940–1941 ja 1944–1978.

Kohe, kui NSV Liit okupeeris ja annekteeris 1940. aastal Eesti, varjusid metsadesse endised riigitegelased või sõjaväelased, keda ähvardas vahistamine ja repressioonid. Ajaloolase Tiit Noormetsa andmetel on teada esimene metsavend Eestis juba septembrist 1940 – see oli Enn Murulaid Alutaguse valla Arumäe külast, kes endise Eesti sõjaväe ühendamisel Punaarmeega deserteeris ajateenistusest ja varjas end koduküla lähedal kuni algas relvastatud võitlus metsavendade poolt, liitudes seejärel samas tekkinud suure ja aktiivse metsavendade salgaga.^[2]

Rohkem hakati ennast metsas varjama pärast massiküüditamist 14. juunil 1941. Kui 22. juunil 1941 algas sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, läks palju relvaga mehi metsa, et aidata kaasa Eesti vabastamisele Nõukogude okupatsioonist. Suvesõja käigus vabastasid metsavennad Lõuna-Eesti. Suuremad võitlused toimusid Timmkanali ümbruses ja Tartus, kus metsavennad 10. juulil 1941 alustasid Tartu ülestõusu.

Metsavendlust uurinud ajaloolaste arvates oli Eestis pärast teist maailmasõda umbes 14 000–15 000 metsavenda.^[3] Koos ennast lihtsalt metsas peitvate inimestega on metsavendade üldarvuks pakutud ka suuremaid numbreid – kuni 30 000^[4]. Nõukogude julgeolekumajor Oskar Borelli 1953. aasta juunis esitatud aruande järgi oli alates 1944. aastast kuni 1. juunini 1953 Nõukogude julgeolekuorganite poolt tapetud 1495 metsavendade salkade ja salaorganisatsiooni liiget, arreteeritud 9870 inimest (neist 5471 metsavendade salkade ja 1114 salaorganisatsiooni liiget, 1803 neile kaasaaitajat ning veel 1212 kodanikku), nimetatud ajavahemikul legaliseerus 5255 inimest.^[5]

Nõukogude allikate andmetel hukkus ajavahemikul 1946–1956 "metsavendluse tulemusena" 891 inimest, neist 447 nõukogude ja parteiaktivisti, uusmaasaajat ning nende perekonnaliiget, 295 hävituspataljonide liiget, 52 NKVD ja NKGB, MGB ja 47 sõjaväelast.^[6]

Metsavendi on võimalik liigitada aktiivseteks ja passiivseteks. Aktiivsed metsavennad, keda Nõukogude julgeolek nimetas bandiitideks, olid metsavennasalkade liikmed ja enamasti olid need salgad ka aktiivselt tegutsemas. Nende allkategooriana olid julgeoleku arvestuses veel bandiit-terroristid – metsavennad, kes olid teadaolevalt kedagi tapnud, ja üksikbandiidid – likvideeritud metsavennasalkadest ellujäänud ja ennast üksikuna edasivarjavad metsavennad. Passiivseid metsavendi nimetas julgeolek illegaalideks – need olid metsavennad, kes ainult varjasid ennast. Viimaste alaliigina olid arvel veel relvastatud illegaalid.^[7] Eristamaks riigivaenulikke gruppe röövlijõukudest, kasutati täpsustavat mõistet poliitiline banditism, mis oli sünonüümiks bandiitlik-mässulisele tegevusele (бандитско-повстанческая деятельность). See seisnes relvastatud bandede organiseerimises kontrrevolutsioonilistest, kodanlik-natsionalistlikest ja teistest valitsusvastastest elementidest kehtiva võimu kukutamiseks.^[8]

Eerik-Niiles Krossi koostatud 1944. aastast alates hukkunud metsavendade nimestik sisaldab 1700 nime^[9], kusjuures hukkunutena on kirjas ka vangistuses surnud metsavennad. Mart Laar väidab Krossile tuginedes, et teadaolevaid hukkunuid oli üle 2200.^[10]

Suurim metsavendade organisatsioon oli Relvastatud Võitluse Liit (RVL), mis tegutses aastatel 1946–1949. RVL-i tähtsamad juhid langesid 1949. aasta suvel. Viimane vabadusse jäänud RVL-i liige Johannes Lillenurm suri Läänemaal vabaduses olles illegaalina 1980. aastal.

Suuremad lahingud metsavendade ja julgeolekuüksuste vahel lõppesid Eestis 1953. aastal. Üksikuid lahinguid peeti veel 1957. aastani.

Viimased elusalt kätte saadud metsavennad arreteeriti 1967. aasta suvel Võrumaal. Need olid Hugo ja Aksel Mõttus^[11]. Viimane langenud metsavend oli 1978. aastal kinnivõtmisel hukkunud August Sabbe.